Tere hea lugeja!🌟

Ahhh, jälle käes see hommik… kell undab öökapil, kaasa noriseb kõrval mõnusalt hämaras toas. No ei taha tõusta, magaks veidikene veel. Kell on juba 7.03 ja tunnen, et mul tuleb ennast üles ajada, et jõuaksin õigel ajal tööle. Vuhinal olen püsti, astun sussidesse ja kosserdan jalgu lohistades tualeti suunas. Nagu filmis, astun taaskord eile maha jäetud klotsidele ja kirun oma mõtetes. Tunnen kuidas vaikselt hakkab vibra hinges tööle. See on see mitte kõige parem vibratsioon, mis tihti viib plahvatuseni. Jõudes strateegilisse ruumi, alustan hommikuste protseduuridega. Järgmiseks olen juba söögilaua taga, kus ahmin võileiba ja rüüpan kohvi. Vaatan aknast välja ja taaskord on ilmataat õnnistanud meid pilves ja sajuse ilmaga. Torman kapi kallale, sikutan tagantkätt selga riided ja astun kiirustades auto suunal. Huuh läheks see risu käima, mõtlen ma oma peas ja vopsti avastan ennast ühel hetkel töölt oma laua tagant avamas programmi, mis toob nähtavale eile samasse paika jäänud e-kirjade laviini, mis on saanud lugematu arvu uuendusi. Mõtlen no krt küll… kaua võib? Millal minu tuppa tuleb päike ja saan elada elu nagu mõnes seriaalis, mida olen mõnda aega juba jälginud. Ilmselt sarnaseid stsenaariume võime välja tuua tuhandeid või miljoneid erinevate variatsioonidega. Need on reaalselt kõik meie enda lood või inimeste lood, kes on meie ümber igapäev. Ka antud lugu oli minu enda kunagisest hommikust, mil hakkasin mõtlema “kaua võib?”.

Kõik need lood on väga sarnased ja neid ühendab üks ühine nimetaja. Need lood on loodud inimeste poolt, kes jäävad sinna 95% hulka inimkonnast, kes elavad oma elu autopiloodil. Autopiloodi all ma mõtlen olekut, kus alateadvus võtab sinu keha juhtimise üle ja vastavalt sinu harjumustele ja rutiinidele, sind läbi päeva suunab. Vahepeal on meil küll sellised ärkvel oleku ajad… mida arvame sellised olevat , kuid, kas ikka on? Kas ka mitte see nn. ärkvel olek pole mitte meile sisse õpitud eelnevalt, kogetud või läbielatud mustrite kordamine uuesti ja uuesti igapäevaselt? Kas me mitte ei reageeri alati sarnasetele olukordadele – ühesuguste arusaamade, vastuste ja tegevustega? Kas mitte alati, kui keegi meile ütleb halvasti või hästi, reageerime neile sarnaselt eelnevatele kordadele? Mõtle korraks nendele olukordadele ja ma olen veendunud, et leiad need sarnasused üles, sest inimesed käituvad alati vastavalt oma sissekujunenud õpitud mustritele. Jah, meie vastused verbaalselt ja käitumuslikult võivad olla olukorrast sõltuvalt veidi erinevad, kuid fundamentaalselt on vastuse ja reaktsiooni sõnum alati ülesehitaud vastavalt meie sisemuses elavale vundamendile ja tõdedele. Ühesõnaga meis peituv vundament on alus meie käitumisele, arvamustele, ümbruse mõistmisele ja tegudele. Kogu see meis peituv vundament on loodud kivi-kivi haaval, sellest hetkest, kui me siia maailma sündisime. Seega ma tahan öelda, et kogu sinu seni elatud elu, on teinud sinust selle, kes sa oled praegu. Õpikeskkond on see, kuhu sa sünnid, kellega sa suhtled, mida sa vaatad ja usud, mida loed ja kelle sõnu tõeks pead jne jne. Ütlemata, et suurima tüki meie vundamendist loovad meie vanemad. Ja kui me ise oleme lapsevanemad, siis peaksime sellele väga sügavalt mõtlema ja tegema omad järeldused. Kuidas mõjutame me omi lapsi siin ilmas tegutsema?

Tänaseks on teadlased kindlaks teinud, et 95% ajast on inimesed mitte teadlikult oma loodud vundamendis ja autopiloodil. Mõtle kui sa saaksid teadlikult oma vundamenti täiustada nii, et ta sind hiljem autopiloot juhataks suunale kuhu sa tegelikult minna tahad.